VANAS BLOGIS
Ta sobitus sinna nagu oleks alati kuulunud — vana aja pehmus ja tänase päeva puudutus üheskoos. Mõnikord ei kao ilu ajas, vaid leiab lihtsalt uue koha, kus edasi elada.
Kui päev läheb hämaraks, piisab ühest tähest, et tee jälle näha oleks.
Vihm pesi päeva maha ja jättis alles ainult vaikuse, sammud ja ühe koti.
Ta ei tulnud siia randa suplema — vaid kuulama, kuidas päev vaikselt ära läheb.
Ta jäi õhtusse, kus meri räägib tasakesi ja kiiret pole enam kuhugi.
Vahel piisab merest, vaikusest ja ühest kotist.
Ta ei jää märkamatuks — temas on killuke suve, mis käib sinuga alati kaasas. Punane ei küsi luba — ta lihtsalt tuleb ja toob endaga kaasa rõõmu.
Mõni kott ei kanna ainult asju — ta kannab tuju.
Ta jäi korraks vana mõisapargi õunapuu alla rippuma — nagu oleks kellelgi olnud kiire jalutuskäik pooleli, aga ilu ei lasknud edasi minna.
Ta ei küsi palju — ainult üht jalutuskäiku õitsvate puude all ja natuke vaikust enda ümber.
Ta ei kiirusta — tass kohvi, vaikne tänav ja natuke aega iseendale.
Ta läks ainult kohvile… aga jäi sinna terveks pärastlõunaks.
.jpg)
Ta ei küsi palju — ainult üht jalutuskäiku õitsvate puude all ja natuke vaikust enda ümber.
