Pensionipõlve oodates olin kindel, et alustan päevi õmblustöödega. Nüüd pean tõdema, et päevad kaovad kiiremini kui enne ja tehtud pole nagu midagi. Kuid heietan mõtteid, et midagi oleks reaalselt valmis õmmelda, sest kangakastid ajavad üle veere. Kui midagi soovid, siis seda, et jätkuks kindlat meelt ja uusi kangaid rohkem kokku ei osta. Muidugi ei saa ma lubada, et kui keegi tasuta miskit jagaks, et ma siis ei saa. Kindlasti võtaks kõik vastu, sest ei värvilistes riietes on mingi salapärane külgetõmme, mis karvad turri ajab sunnib kätt väljasirutama. Aga natuke saan ma ennast ka kiita. Kuigi valmis pole õmmeldud veel midagi, olen mitu päeva riideid sorteerinud ja pajakindaid välja lõiganud. Nii et, kui laiskus jalust ei niida, siis läheajal on pajakinnaste uputust loota. Igal juhul ma sinna poole püüdlen. Oleks ikka tore, kui te siia lehele sattudes ka mõne sõna poetaksite. Ei lase ju mu blogi FB-s jagada. Sellest on küll ääretult kahju. Uute tegemisteni.
