Õpe

       Kange tahtmine oli jälle maalida. Leidsin You Tubest sellise Bill Alexander  VIDEO, ja lahti töö läkski. Õli lõuendil.   40 x 50 cm.

                                               

     “See maal sündis juhendist, aga jäi minu mälestuseks. Järv, mida ma pole päriselt näinud, tundub ometi tuttav. Võib-olla sellepärast, et rahu on igas vees sarnane.”

Pajalapid

                           Lihtsad- mõned ribad said õmmeldud. 22 x 22 cm.

Pajalapid.

       Veel ühed pildid on riidele triigitud ja pajalappideks õmmeldud. Mulle meeldivad, kuid hiinlased jälle praaki teinud. Ühtede värvid on palju heledamad. Aga armsad siiski. Mõnusalt 22 x 22 cm.

                                              

                              

Pajakindad.

                                                  Sõbrannale pika säärega pajakindad. 

Öökulli kotid

                                                         Ilusat kevade algust!   

                                                                 Selline tore kangas.

                                      Kõrgus 32 cm, laius 35 cm, põhi 13 cm ja sangad 54 cm.

Kõrgus 27 cm, laius 23 cm, põhi 4 cm ja sangad 44 cm.

                         

                                                     

Pajalapid

      Aeg kaob nii kiiresti. Tundub tõesti, et see on pensionäri needus. Eks ikks ise kobam ja kuna tahan ruttu oma kangastest midagi õmmelda, siis mõttetut rapsimist ka. Igal juhul otsustasin oma kollase kangakasti ette võtta. Munadepühad lähenevad ja päike ka end tihedamini näitamas. Otsustasin lõpuks kollased ribad "õunteks" õmmelda. Kuid lillad ootasid kastis lõpetamist. Nii siis alustasingi nendest. Rootsud oleks võinud heledama rohelisega õmmelda, aga mis teha. Vead tulevad ikka välja siis, kui pildid tehtud, või asi valmis õmmeldud. Pealegi lõpetas fotokas koostöö. Olen tänulik, et veel midagi veel teeb, sest tuleb välja, et tänapäeval polevat mõtet fotoaparaate enam poodi võtta - kõik on telefonidele üle läinud. No jah. Aga lillad said siis sellised.

                                                      Ja kollased. 

                              

Ja kuna ribade kokkuõmblemiseks läks, siis ühed ka "hullus lapitehnikas".

                          

                                                 Kõik koos, ja tagumised pooled ka.

Mõmmik.

            Olen neid palju õmmelnud, kuid kõik üksjagu aega tagasi.  Lõiked "Anna" 1993 aasta numbrist. Üks oli  SELLINE  . Kahjuks pole tast rohkem pilte. Ja kui ma ei eksi, siis  SEE  oli esimene- koos  MALLE  õpetatud kotiga.

Kuigi ta veidi tülikas tegemine, siis võtsin ikkagi nõuks selle töö ette võtta. Just, et kasutada teksaseid. See kord alustasin seljast- et vaadata kas saan luku ilusti ette. Ja kui lukk toimis, siis liikusin tükk- tükilt edasi. Kui peani jõudsin, oli veidi tüdimus peale tulnud, kuid hambad ristis liikusin vaikselt, kuid kindlalt lõpuni. Silmi ja nina mul kahjuks polnud. Ja ega kunagi tea, millal neid poeski olla võiks. Aga sobisid ka need toredad ööbid silmadeks. 

                                        

                                                                        

                                    

                                         

                                                         

                                 See sinine mõmmi leidis endale uue sõbra.

    Kui teda vaadata väikese poisipõnni käes, muutub ta kohe millekski enamaks kui lihtsalt mänguasi. Temast saab kaaslane, kellega mängida, kellele saladusi sosistada ja keda õhtul kaissu võtta.

                     Mõni asi on tehtud lihtsalt nii, et ta leiab alati tee kellegi südamesse.

                                                    Mõmmik leidis endale kodu. Nii armas.