LÕKSUKOTT

       Mingi aeg tagasi otsisin välja kangad, millest saab veel lõksukotte. Muidugi omase usinusega lõikasin need kohe ka välja. Aga õmblemisega ei jõua kuidagi järje peale. Vaja ju mõelda ja otsida, kuidas kaunistada nende kleidikeste esiseid. Ja see võtab aega ja veidi ka mõistust. Nii nad jällke seisma jäävad. Kuid eile õhtul võtsin ühe tegemise ette. Ja hommikul lõpetasin. Ei saa lubada, et kõik nüüd riburada kohe ka valmis õmblen, kuid karbike on päevavalgele tiritud. 

       Ka selle tegin voodriga ja külje liistuga, et lõksud mugavamalt pesitseda saaksid.                              

                                            

                                          Pesupäev oli alati natuke eriline.

                           Päike, värske õhk ja aeg, mis kulges aeglasemalt.

                                See kott rippus alati nööril, täis väikseid puidust lõkse –

                                    vaikselt oodates, kuni teda jälle vaja läheb.