Mõmmik.

            Olen neid palju õmmelnud, kuid kõik üksjagu aega tagasi.  Lõiked "Anna" 1993 aasta numbrist. Üks oli  SELLINE  . Kahjuks pole tast rohkem pilte. Ja kui ma ei eksi, siis  SEE  oli esimene- koos  MALLE  õpetatud kotiga.

Kuigi ta veidi tülikas tegemine, siis võtsin ikkagi nõuks selle töö ette võtta. Just, et kasutada teksaseid. See kord alustasin seljast- et vaadata kas saan luku ilusti ette. Ja kui lukk toimis, siis liikusin tükk- tükilt edasi. Kui peani jõudsin, oli veidi tüdimus peale tulnud, kuid hambad ristis liikusin vaikselt, kuid kindlalt lõpuni. Silmi ja nina mul kahjuks polnud. Ja ega kunagi tea, millal neid poeski olla võiks. Aga sobisid ka need toredad ööbid silmadeks. 

                                        

                                                                        

                                    

                                         

                                                         

                                 See sinine mõmmi leidis endale uue sõbra.

    Kui teda vaadata väikese poisipõnni käes, muutub ta kohe millekski enamaks kui lihtsalt mänguasi. Temast saab kaaslane, kellega mängida, kellele saladusi sosistada ja keda õhtul kaissu võtta.

                     Mõni asi on tehtud lihtsalt nii, et ta leiab alati tee kellegi südamesse.

                                                    Mõmmik leidis endale kodu. Nii armas.