Vana liua uus elu.

                    Ikka keraamikavärvidega. Mitte ei saa selle PILDI lummusest välja.

      Mäletan seda juba lapsepõlvest – väike kaart, millel üks veidi tusane mees ja üks täiesti muretu koer.                  Vihm sajab, tuul keerutab lehti, aga koer… tema lihtsalt naudib hetke.

              Aastaid hiljem vaatan seda pilti ja tunnen täpselt sama.
                                                                          Midagi selles on nii elus.

             Võib-olla see liikumine – vihm, mis justkui langeb ka pildist välja.
             Või see kontrast – inimene, kes võitleb ilmaga, ja koer, kes lihtsalt jookseb rõõmuga edasi.
                                                   Ja võib-olla ka see väike, soe huumor, mis paneb muigama.

                                  See ei ole lihtsalt pilt.
                                                                 See on tunne.

 Ja kummalisel kombel ei taha ma sellest tundest välja saada. Las ta jääb. Olen selle keraamikaväevidega sellele iidvanale liuale teinud ja see seisab mul juba aastaid köögi akna all, lillekastis. Ilmastik ja aastad on teinud juba oma töö, kuid tunne ja pilt veel alles.

                Olen teinud sellest pildist MAALI . Ja arvukalt printinud seda pilti pajakinnastele. Ja nüüd tegi AI ka ühe pildi mulle sellest vanast vaagnast akna all, lillekastis.