Õlakott

 Rohkem kui kuu aega tagasi jättis sõbrants oma õlakoti minu juurde, et saaksin mõõdud võtta ja midagi taolist õmmelda. Kuidas ma ka ei püüdnud, kohe mitte ei tulnud tahtmist õmmelda. Eks ta tundus veits keeruline ka. Ühte taskut ma siiski ei teinudki, selle asemel sai triigitav kutsu pilt taskuks vormitud. Ja laupäeval, kui üksinda kodus ja teadmine kuklas, et sõbranna tuleb oma kotile järgi.... sundis jalad kõhu alt välja sirutama. Korra ka harutasin, sest suutsi kõigele vaatamata luku kotile nii õmmelda, et pahemad pooled jäid välja poole. Ja kuigi ma harutamist südamest vihkan, sai siiski kõik kolm õmblust kiirest lahti harutatud ja mitmeid kordi peale kontrolli, uuesti kokku aetud. Kuna mul ühtegi uut kotipaela ostetud pole, leidsin ühe, mis oli kunagi mingil teisel kotil olnud. 

                             Sees olid vahvad taskud ja tripp võtmele.              

                                      

                                 

                                    

                                    

Alles valminud ja juba valmis teele minema – see kott ootab oma inimest, kelle igapäeva natuke rõõmu ja iseloomu juurde tuua.